Igakülgselt noobel hotell kesk kuurortlinna südant, milles veel Café Grand komfortseks ajaveetmiseks või tugevamaks einestamiseks igapäevaselt avatud on.

LOE PIKEMALT

Pärnu muusikute KOOSMÄNGUKLUBI

Mark Kostabi GRAAFIKANÄITUS

Pärnu mullifestival MULLFEST 2025

MIDA TEHA PÄRNUS? KUHU MINNA?

Café Grand, mis on kõigiti ajakohane koosviibimisekoht otse Pärnu kesklinnas, laseb siinsamas aknas teada anda, et tema igat masti üritused ja sündmused ära korraldanud on.

LOE PIKEMALT

Hea naaber on varandus. Väärikas naaber seda enam. Säärase väärikuse tõttu ehk lähebki Pärnu kesklinnas asuva hotell Victoria uksel rüht üksjagu sirgemaks ning hoiak soliidsemaks. Kuidas muudmoodi saakski, kui otse hotelli ees seisab Eesti ärkamisaegse koidulauliku Lydia Koidula monumentaalne kuju; omakorda tema selja taha jääb Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi koolihoone, kust said hariduse esimese Eesti  Vabariigi poliitilised suurkujud Konstantin Päts, Jüri Uluots ja Jüri Vilms, kes Lydia Koidula kodumaa järele õhkav-romantilistes salmides unistatu vabast Eestist täide viisid. Koolimajast omakorda, hotelli poolt vaadates sadakond sammu vasemale, on Eesti Vabariigi sünnikoht, sest just seal luges 1918. aastal tollase Endla teatrihoone rõdult iseseisvusdeklaratsiooni rahvale ette pärnakast Maapäeva liige Hugo Kuusner.

Midagi suuremat ühe väikese riigi ajaloos on võimatu leida. Sellest suuremat ei ole. Ja nimelt seetõttu paistabki meie südalinna hotelli parimate tubade akendest Eesti kõige poeetilisem ja pateetilisem vaade.

Algus oli krobeline. Kaupmees Aleksander Adamson, kes 1926. aastal oma vastvalminud Riia-pärases heimatstiilis kaubamajas kauplema hakkas, ei aimanud ilmselt, et tema seni ülesmäge läinud äritegevus äsjavalminud majas kõigest aastaga pankrotini jõuab. Lüheldast aega katsusid seejärel mõned võlausaldajad ruume välja rentides tühjaks jäänud hoonet enda heaks teenima panna, ent lõpuks, kui ka see ponnistus pankrotiga lõppes, müüdi kaubamaja 1928. aasta kevadel oksjonil Pärnu Pangale maha. Uhke ja uus vanalinna piiril asuv hoone, mis projekteeritud tolle aja nimekate arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi poolt, läks kaubaks kõigest kolmandiku eest tema ehitushinnast. Majas proovisid uue omaniku allrentnikena õnne veel masinkudumistöökoda ja rõivakauplus, ent ka nemad olid 1930. aastaks, pärast võlgades maja järjekordset oksjonit seal oma äritegevuse lõpetanud. No kohe kuidagi ei saanud maja sisse õiget hoogu, justkui valesse kesta oleks sündinud.

Viimaks tuli mõte, mis hoonet senini toidab, ja nõnda ehitati kaubamajast Olev Siinmaa projekti järele kõrgematele korrustele modernne hotell koos kõige luksuslikuga, nagu soe vesi, telefon, garaažid, juuksurisalong, veinibaar ja söögikoht. Nimi, Hotell Grand, polnud just ülearu originaalne, ent sisule ja tollasele luksusele igati vastav. Kahjuks vaid kümnekonnaks aastaks seda uhkust jaguski, sest kui Pärnu kesklinn teise maailmasõja ajal kahel korral pommirahe alla jäi, sai sellest hävitustulest osa ka Hotell Grand. Muutus maja, muutus riigikord, muutus elu ja muutus ka hotelli nimi. Tõsi, ega uus nimi Võit ei olnud Grandist ju vähem uhke, aga järgnenud vahepealse halli poolsajandi kuvandisse vist midagi ideoloogiliselt võimsamat polekski sobinudki.

Kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega eludesse-oludesse-majadesse jälle värvi ja luksust lisanduma hakkas, muutus nimi ühe korra veel. Toonased rootslastest omanikud nimetasid 1991. aasta kesksuvel pärast suurt remonti taasavatud hotelli ümber Rootsi kroonprintsessi Victoria auks. Ja mine tea, kas seegi viimaseks nimeks jääb, sest ajal ning ajalool on kombeks spiraali mööda käia.

Robert Maiste oli pisut mures. Oli ka põhjust, sest jätkuv kõva külm, mis ööl vastu tema suurpäeva lausa  -39 celsiuse kraadini langes, taandumist ühestki otsast ei näidanud. Lisaks ka veel see koletu kogus lund, mis kuuldatavasti mitmel pool oli juba katuseidki lõhkunud. Õigupoolest polnud nii lumerikast talve Pärnumaal varemalt nähtudki. Maiste oli lehest lugenud, et kuskil antavat isegi vett kindlatel aegadel, et vesi torustikus ära ei külmuks. Viimast ta enda puhul ei kartnud, sest maja, mida ta nüüd opereerima asub, oli aus. Tõtt-öelda ega tal muud üle jäänudki, kui lihtsalt pöialt pidada, et see külm tema täna, 7. veebruaril 1931. aastal, väga moodsa sisseseadega ning luks-sisekujundusega Grand Hotelli avamispidu muul ettearvamatul moel ära ei rikuks, ning et kõik kutsetega palutud lähikonna tähtsamad külalised ilmaolude kiuste kohale tulevad. Seda, et nad viitsimatuse tõttu tulemata jätavad, Maiste ei arvanud. Uudistamise himul on suur jõud. See maja oli ju pikalt, suisa mitu aastat linnarahval hambus arutada olnud, et kas sinna tuleb pank või pandimaja ja kui lõpuks selgeks sai, et linnaarhitekt Olev Siinmaa ise selle seespidiselt hotelliks oli kohandatud, läksid oletused kohe ka sellevõrra lennukamaks. No ja nüüd, mõtles Maiste oma kogukale kerele frakki üll sättides, hakkab ta selle teadasaamise ja ülevaatamise himu pealt tulu teenima.

Esimesed külalised ja suuremate ajalehtede korrespondendid sumisesid juba fuajees, kui viimatine teater Endla ökonoom Robert Maiste neile trepist vastu laskus, laitmatus korras mustvalgeis rõivais kaunid majateenijad fuajees spaleeris seismas. Maiste oli säärase töötajate omaalgatusliku auavalduse üle pisut ehk isegi liigutatud, ent ärimehena polnud tal sentimendi jaoks parasjagu mahti. Veinibaaris olid pokaalid igamaitseliste jookide jaoks kenasti poleerituna valmis ning veini valik veinibaarile kohaselt mitmekesine aga ettearvatult oli suurim tahtmine kuuma vürtsveini järele, mis lubas külmunud nahavahe jälle soojaks saada. Ehkki Maiste tuntud kohvikute ja restoranide pidajana oli kõiksuguste esitlemistega harjunud, tundus tänane talle teistmoodi. Sest täna oli näidata rohkem, kui rääkida. Sest see hotell polnud lihtsalt järjekordne majutusasutus või võõrastemaja. Ta lootis külalistelt saada üllatavaid pilke ning ajalehtedelt kiitusest pungil artikleid, mis pool üleskiitmise tööst tema eest ära teeksid. Ja ta ei eksinud. Kaks päeva pärast pidu sirvis Maiste oma kabinetis ajalehti ning hindas neist oma avamispeo tulemuslikkust: „Ruumid jätavad oma maitseka seadeldusega, keskkütte ja veevärgiga koduse ning rahustava mulje ning ei jäta ruumide soliidsuselt ega mugavuselt ka nõudlikumagi publiku seisukohalt midagi soovida. Tuleb tunnistada, et Pärnu võib olla tõsiselt uhke oma uue Grand Hotelli avamisele, kuna see on paremuselt ees paljuist pealinna hotellidest ja suudab võistelda välismaaga.”

Ta polnud eksinud, kiidulaul oli olnud korralik. Ootuspärane, ehkki tema isiklikust lemmikust: 8-kohalise bussiga transfeerist ning hoovis asuvast autogaraažist polnud sõnagi.

Maiste oli rahul.

Meie siin Victoria hotellis arvame tõsimeeli, et  sõna „südalinn” ongi tulnud kasutusele siitsamast, vanalinna ja rohelusse uppuva Koidula pargi ümbrusest. Kasvõi ainuüksi juba sellepärast, et kui Sa oma esivanemate pildialbumit sirvid, siis kindla peale on seal pulmapiltide järel üks ning ehk ka enam pilti, mis tehtud Koidula ausamba jalamil. Ja väga võimalik, et veel üks, teisest rakursist tehtud ülesvõte, millel lisaks pargi purskkaevudele on taamal taustaks sätitud just seesama meie hotell. Mis see muu meid ja meie esivanemaid põlvkondade kaupa siia tõmbas, kui süda. Olgu siis hotelliga või hotellita. Sa oled siin olnud.